Mõmmipesa sünniloost…
Kõik algas ühest lihtsast küsimusest.
Mida kinkida katsikuteks?
Aastal 2015 olin kodus kahe pisikese lapsega – üks alles pooleaastane, teine vaevu pooleteiseaastane. Meie ümber sündis üha uusi beebisid ja iga kord, kui tuli minna katsikutele, tabasin end sama mõtte juurest. Mida küll viia kingituseks?
Midagi praktilist? Tavaliselt on värsketel vanematel kõik juba olemas.
Mänguasi? Võib-olla on neidki juba mitu.
Kinkekaart? Mugav, aga kuidagi hingetu.
Ma ise soovisin, et kingitus võiks olla midagi enamat. Midagi, mis jääks. Midagi, millel oleks tähendus. Midagi päriselt oma.
Tihti, kui lapsed päevaund tegid või õhtul magama jäid, istusin õmblusmasina taha. Käsitöö on mulle alati südamelähedane olnud – juba aastaid olen armastanud ise teha, õmmelda, heegeldada ja luua midagi oma kätega. Lastega kodus olemine ei olnud alati lihtne, vahel oli see ka päris väsitav, kuid samas kinkis see mulle midagi väga väärtuslikku – aega. Aega katsetada, õppida ja oma loomingulisusel kasvada.
Olin just soetanud tikkimismasina ning proovisin põnevusega erinevaid ideid. Üks mõte viis teiseni ja ühel hetkel sündis idee – nimeline kaisukaru.
Need on kaisukarud, mille kõhu peale on tikitud lapse nimi ning käppadele tema sünniandmed – kaal, sünnikuupäev, kellaaeg, kaal ja pikkus. Iga mõmmi kannab endas ühe väikese inimese elu kõige esimesi ja olulisemaid hetki. See ei ole lihtsalt mänguasi, vaid mälestus, mis jääb – midagi, mida saab hoida süles täna ja meenutada aastakümnete pärast.
Esimesed mõmmid valmisid minu enda lastele. Ja just siis tundsin – selles on midagi erilist ja selline kingitus oleks nii tore üllatus.
Ma mäletan nii selgelt seda tunnet, kui kinkisin oma esimese kaisukaru sõbranna esiklapsele. See elevus enne üleandmist, väike ärevus – kas see meeldib? Ja siis see soe, siiras rõõm tema silmis. See hetk kinnitas mulle, et see ei ole lihtsalt kingitus. See on tunne. See on tähendus. See on midagi, mis puudutab südant.
Kaisukarude tekkeloo juured ulatuvad aga veel kaugemale, minu enda lapsepõlve.
Minu vanaema elutoa sektsioonkapi otsas istus alati üks suur kollane saepuruga täidetud karu. Ta oli vana, veidi kulunud, aga väärikas. Sellel mõmmil oli oma lugu. See kingiti minu onule katsikuteks rohkem kui pool sajandit tagasi – tänaseks on ta juba 51-aastane.
Iga kord, kui me lastega vanaemale külla läksime, võttis vanaema selle karu kapi otsast alla, pani ta sülle ja jutustas sama lugu – kuidas see mõmmi kingiti, kui onu sündis. See ei olnud lihtsalt mänguasi. See oli mälestus, ajalugu, tunne.
Ja just sealt – sellest soojast mälestusest ja soovist kinkida midagi tähendusega – sündiski Mõmmipesa.
Mõmmipesa ei loo lihtsalt kaisumõmmisid.
Me loome mälestusi. Me loome lugusid. Me loome kingitusi, mis jäävad südamesse — vahel terveks eluks. 🤍
