Mind teenindanud õmblusmasin Husqvarna sapphire 830 hakkas ilmutama väsimuse märke ja õmblused ei ole ka enam nii ilusad kui varem - eriti õmbluse alumine pool. Mitte kuidagi ei saanud enam seda ilusaks timmida ja reguleerida. Kaisukarusid õmmeldes muidugi pole vahet, milline õmblus altpoolt näha on, aga kui võtsin ette mõne kleidi, siis see ei kannatanud enam kriitikat. Muidugi on võimalus see masin üle pika aja hooldusesse viia, aga 11 aastat teenimist on pikk aeg ja ootused on ka kuidagi suuremad, seega see käik küll hooldusesse tuleb ära teha, aga uue masina vajadus on siiski hädavajalik.

Esimene mõte oli taaskord Ruffler OÜ-st vaadata samaväärne masin, mille hinnaklass jäi 1099-1299 Eur vahele. Külastasin lisaks erinevaid õmblusmasinaid müüvate firmade kodulehekülgi ja FB-õmblustoa foorumit. Ja tekkis sümpaatia hoopis Juki HZL-F seeria mudelite vastu. Olin juba nii kindel oma valikus ja külastasin Marevik OÜ poodi, kust olin ostnud oma teise tikkimismasina. Sealne meister kuulas mu mõtteid ja vajadusi ja soovitas hoopis Juki-TL2010q pooltööstusliku masinat. 

Mõte aga hakkas tiksuma uutel radadel ja mind hakkas paeluma ikkagi tööstuslik õmblusmasin. Tänud minu abilisele Annelile, kes aeg-ajalt mind õmblustöödes aitab ja tänud FB-Õmblustoa grupile.

Mul olid mingid tobedad eelarvamused tööstuslikust õmblusmasinast kunagisest 20-aasta tagusest kogemusest kutsekoolis. Ma arvasin, et see on mingi jube kiire ja äkiline tööloom, mis oli ka suht robustse välimusega. Arvasin, et see teeb ainult sirget õmblust. Ja muidugi kartsin kõige rohkem seda, et see on hirmus kallis. Uurisin kõigepealt taaskord FB-Õmblustoa lehelt erinevaid kogemusi tööstusliku õmblusmasinatega. Siis järgnes googeldamine ja käisin läbi erinevad õmblusmasinaid müüvate poodide kodulehed. Ausalt öeldes infot kodulehtedel napib, et mingitki ostuotsust teha. Käisin kohal esimese väljavalitud poes. Ma nime ei maini, aga ausalt sain seal aru, et tegelikkuses ma võin mistahes õmblusmasina osta, aga ennekõike sõltub lõpliku ostusoovi kujunemine ka suhtumisest ja müügimehest. Seal igatahes seda soovi ei tekkinud. Helistasin järgmisesse väljavalitud kohta. Nende valik oli päris suur – hindu kodulehel ei ole. Aga soovitati telefoni teel ainult ja ainult ühte mudelit. Ja ka ei jäänud õige tunne ja ei saanud aru, millise masina ma peaksinn siis valima.

Helistasin oma abilisele õmblejale, kellel ka kodus tööstuslik õmblusmasin Zoje. Piisas pooletunnisest proovimisest tema õmblusmasina taga ja ma sain reaalselt alles esimest korda aimu, et just tööstuslik õmblusmasin on minu masin. Ma sain poole tunni jooksul selgeks, mida ma võiks õmblusmasinalt oodata. Ja helistasin tema soovitatud õmblusmasinate müüjale – Sindretex OÜ. Nende kodulehekülg on ka väga napi infoga, aga pean ütlema, et juba esimese kõne ajal sain aru, et ma soovin just sealt oma õmblusmasina osta. See suhtumine oli nii soe ja sõbralik. Sain aru, et mind ei oota poes kaks erinevat õmblusmasinat, mille vahel saab valida, vaid ta kuulab ära mu vajadused, mida õmmelda tahan selle masinaga ja vastavalt sellele soovile valitakse mulle masin välja ja tellitakse see mulle.

Valitud masin on Zoje ZJ9000E. Õmblusmasina valimise käigus saatis meister mulle ka erinevate presstaldade ja abivahendite kataloogi. Jagan seda ka Teiega. See on küll inglisekeelne ja sisaldab kõikide erinevate masinate presstaldasid, aga sealt sain esimest korda aimu, kui palju lihtsustavaid abivahendeid on võimalik sellele masinale tellida. Ma ise kasutan kõige rohkem just erinevaid palistusvõtteid ja pea kõikidele variantidele on igasugu laiusega variandid olemas. Ma tellisin omale esialgu ainult ühe palistamise presstalla ja kandikeeraja, sest neid kasutan kõige rohkem. Aga ilmselt süvenen sellesse kataloogi ja tellin nii mõnegi jubina veel.

Tänaseks olen masinat juba nädal aega katsetanud ja peab ütlema, et uskumatult kiiresti harjusin. Korraks õmblesin ka oma vanal masinal ja tunne on juba hoopis teine. Nüüd tahangi ainult uuega õmmelda. Kõige suuremad plussid võrreldes kodumasinaga on automaatne niidilõikus ja presstalla kannavajutusega õmbluse lõpukinnituse tegemine. Ma lihtsalt jumaldan seda. Lisaks mulle meeldib, kuidas see masin justkui ise õmbleb. Teate seda tunnet õmbluse algust tehes, kui pead kuidagi kangast edasi-tagasi lükkama ja siis ka kuidagi kortsutab masin õmbluse alguse kokku või krookesse. Seda uue masinaga ei ole. Masin veab kuidagi kergelt õmblustööd presstalla ja hammastiku vahel edasi-tagasi. Lisaks meeldib mulle, et õlitusprotsess on automaatne. Mul hakkab lihtsalt mingi tuluke lõpuks põlema, kui aeg on õli juurde valada. Algul tundus veider ka, et poolima peab samal ajal kui õmblen, aga tegelikult on see isegi üsna aega kokkuhoidev tegevus. Ainukesena häirib veel hetkel niidistamine ja niidi vahetus. Presstallal on nn näpukaitse ja kuidagi nii segab see kaitse niidi nõela taha ajamist. Aga küllap harjun ka sellega.